Ma ju kõigest refinantseerin!?

esmaspäev juuli 13, 2015

Võlanõustajatega rääkides kuuleb teinekord uskumatuid lugusid inimestest, kes suudavad erinevaid laenusid omavahel kombineerida sellises mahus, et see inimene võiks vabalt töötada eduka raamatupidajana.

Samas lõppeb laenude tagasimaksmiseks üha uute laenude võtmine varem või hiljem olukorraga, millest enam väljapääsu ei leita. Mida hiljem see juhtub, seda hullem see olukord ka reeglina on.

Tihti mõeldakse laenu võttes, et oh, minu sissetuleku juures ei ole see lisakulu probleem. Võib-olla alguses ei olegi, kuid ühel hetkel, kui kaob töö või tekib mingeid ootamatuid suuremaid kulusid, avastatakse ennast olukorras, kus just laenu tagasimakse jagu on raha puudu.

Kui sellele olukorrale nüüd lisada erinevate kiirlaenude reklaamid, kus pakutakse näiteks esimeseks kuuks suisa ilma intressikuluta tasuta laenu, on libastumine kerge tekkima. Ka siin kehtib kuulus petturluse kolmnurga printsiip – inimesel peab olema vajadus, võimalus ja enda jaoks ka moraalne õigustus, et seda teed minna.

Vajadus – maksekuupäev läheneb! Võimalus – tasuta laen on kõigest ühe kõne või hiirekliki kaugusel! Õigustus – ma ju kõigest refinantseerin oma senised tooted, seda soovitatakse tihti oma laenuasjade kordategemiseks, isegi siinsamas Laenukoolis!

Nii võibki alata spiraal, kus „osavamatel“ skeemitajatel on õnnestunud ilma reaalset sissetulekut omamata mitu aastat erinevaid laenupakkumisi kombineerida ning valusat tõehetke edasi lükata. Oma roll on siin ka kiirlaenufirmadel, mis oma agressiivsete ja tihti vastutustundetute kampaaniatega inimestel libastumise kergemaks teevad.

Läbimõeldud finantskäitumise ja mõistliku refinantseerimisega on sel kõigel paraku vähe pistmist. Loomulikult on mõistlik oma kehvematel tingimustel laenud paremate vastu vahetada, kui see on võimalik, kuid see peab olema siiski kooskõlas inimese reaalsete sissetulekute ja maksevõimega. Muidu pole tegemist enam refinantseerimise vaid lihtlabase skeemitamisega.

Blogi kategooriad: Finantsteadmised

Tahan laenu! Aga kas ka vajan?

esmaspäev juuli 6, 2015

Eesti inimeste finantskäitumine on viimase kahekümne aastaga oluliselt muutunud. Nõukogude ja ka üleminekuaja ülikonservatiivsest ning peamiselt säästudel ja kogumisel põhinenud rahastamisskeemid on muutunud paljuski laenamispõhiseks. Laenudest on saanud igapäevase finantskäitumise normaalne osa.

Tihti suhtutakse aga laenamisse liigagi kergekäeliselt ning mis veel hullem – alati ei anta endale arugi, et hüvesid kasutatakse, kuid nende eest tasumine lükatakse edasi. Krediitkaardid, arvelduskrediidi, kaubanduskettide järelmaksukaardid aga näiteks ka mobiilimaksed on asjad, mis on paljudele muutunud tavaliseks arveldusvahendiks.

Sageli tundub, et erinevate finantstoodete nii kättesaadavaks, mugavaks ja taskukohaseks muutumisega on hakanud hägustuma ka see vastutus. Järjest rohkem loeme ka meediast lugusid, kus isegi tuntud inimesed ja ettevõtjad, kes mingil hetkel on olnud edukuse võrdkujuks, on ennast lõhki laenanud. Õigemini – nad on oma võimet võetud kohustusi teenindada leebelt öeldes pisut üle hinnanud. Ja sarnaseid lugusid tavaliste inimestega meie ümber, millest meedia ei kirjuta, on tegelikult märksa rohkem.

Seepärast ongi oluline uue laenu võtmisel hoolega läbi mõelda, kas seda ka päriselt vaja on? Või on võimalik ja mõistlik vannitoa remont, uue auto ost või talvine suusareis lükata edasi ajale, kus mõned eelmised kohustused saavad juba tasutud ning laenuvõime suurem.

Mõistlik olekski enne laenutaotlusi täitma asudes mitte mõelda sellele, mida kõike saab laenurahaga ära teha, vaid seda, kas midagi olulist võib edaspidi selle kohustuse võtmise tõttu tegemata jääda? Ükski töökoht pole igavene, ükski äri ei ole garanteeritult edukas ning ka tervis võib ühel hetkel jupsima hakata.

Eelkõige need on riskid, mille tõenäosust tuleks hoolega kaaluda, seejärel hinnata realistlikult oma teenistust, kulusid ja varusid ning laenata lõpuks pisut vähem, kui arvutuslik laenuvõime näitab. 

Blogi kategooriad: Pere eelarve planeerimisest

Laenukindlustus – kas asjatu lisakulu või hügieenireegel?

esmaspäev juuni 29, 2015

Autot liisides või kodulaenu abiga uut kodu ostes käib sellega käsikäes ka kohustus ostetu kindlustada. Inimene saab kindluse, et ta ei peaks maksma asja eest, kui seda asja ennast enam mingil õnnetul põhjusel ei ole. Laenuandja omakorda on huvitatud, et kui tekib mingi probleem, siis ei vaataks neile vastu õnnetu inimene, kellel pole ei ostetud autot või maja ega ka raha, mis selle ostmiseks laenati. Elementaarne, eks?

Eesti kindlustusturgu vaadates kindlustatakse end enamasti ainult selliste olukordade vastu, kus see on kohustuslik või siis on ette näha, et probleemi tekkides on häda väga suur. Naljaga pooleks – grillvorste vardasse ajades neid keegi kõrbemise vastu kindlustama ei hakka, sest uue vorsti jõuab ikka osta ja tegelikult maitseb see natuke kärssama läinud vorst teinekord isegi paremini.

Laenu tagatiseks olev objekti või ostetud sõiduki kindlustamine on küll kohustuslik, kuid laenude endi ehk nö maksevõime kindlustamine on märksa vähem levinud. Samas on näiteks Rootsis ja Soomes see elementaarne hügieenireegel ja üldlevinud praktika.

Kui eluasemelaenude puhul on laenumaksete kindlustamine siiski võimalik igas suuremas pangas, siis väiksemate laenude puhul on neid võimalusi laenuklientidel vaid üksikute laenupakkujate juures. Kindlustusseltsid sellist võimalust aga reeglina üldse ei paku.

See ongi mõtlemiskoht kõikidele laenuandjatele – kuidas anda inimesele kindlus ning see oluline hingamisruum puhuks, kui tervis alt veab või töökoht kaob? Meie praktika, kus automaatselt on kindlustatud kõik väljaantavad laenud, näitab, et lõviosa juhtumeid, kus kindlustuskaitset tarvis läheb, ongi seotud töökoha kaotamisega.

Laenukindlustus on nagu käte pesemine – enamasti ei juhtu midagi, kui pisut määrdunud kätega võileiba ampsata, kuid ometi oleme harjunud käed ikka korralikult enne sööki puhtaks pesema. Igaks juhuks, sest kunagi ei tea… Ja seebi ja vee kulumisele sel hetkel vaevalt et keegi mõtleb.

Muidugi võib alati soovitada, et pole üldse tarvis neid laene võtta ning loota, et inimestel on koondamise hetkeks mitme kuu varu sukasääres, kuid paraku on töötuks jäänud inimesel selle tarkusega maksepäeva lähenedes suhteliselt vähe peale hakata. 

Blogi kategooriad: Finantsteadmised