Kolmekümneselt tehtud finantsotsused, mida kahetsed, kui oled viiekümnene!

reede august 19, 2016

Inimestel on kombeks öelda, et elu on lühike. Ja seejärel teha tegusid, mis ei ole liialt hästi läbi mõeldud. Tegelikult, kui mõtlema hakata, ei ole elu üldse lühike. Elu on päris pikk. Eestis on 2016.aasta seisuga keskmine eluiga veidi üle 77 aasta. See ei ole lühike aeg. Seega kolmekümne aastaselt tehtud otsustega tuleb elada veel ligi viiskümmend aastat.

30-aastased üldiselt ei mõtle veel pensionile, kuid nii mõnigi otsus võib just pensionipõlves elu kvaliteeti tunduvalt muuta.

Siin on mõtteaineks mõned suuremad ja väiksemad finantsotsused, mida 30-aastaselt tehakse pisut läbimõtlematult või kergekäeliselt, ning mis võivad tulla kummitama siis, kui oled jõudnud viiekümnendatesse.

  • Mõtle enne kui abiellud! Tee või tina, aga abielu on ühtepidi suur armastuse liit kuid teisipidi ka tähtis finantsotsus. Abielludes on hea kõiki kulusid-tulusid jagada, koos vara soetada ja abikaasalt tuge saada. Abikaasad saavad ka koos oma finantsplaane teha. Koostades pere eelarvet nii, et saab pisut kõrvale panna või investeerida, on see juba soodsam võimalul helgele tulevikule.
    Kuid lahutus on seevastu meeletult kulukas. Peale lahutust üksinda edasi minna on samuti keeruline ja kallis.
  • Millal saada lapsi? Tänapäeval on paljud naised otsustanud, et enne tuleb karjäär ja siis lapsed. Loomulikult on vaja kõigepealt kindlustunnet ja kõigil on ju soov oma lapsele parimat pakkuda. Teisipidi vaadates saab ka lapse kõrvalt hakata karjääri upitama.
    Lisaks veel muidugi pensionile mõtlemine. Paar, kes saavad lapse 25-aastaselt, on suure tõenäosusega 50-aastaselt juba “linnud pesast välja saatnud” ja kõik suuremad väljaminekud, nagu koolid ja ülikoolid on seljatatud. See on paras aeg hakata enese tulevikule mõtlema ja rahanatukest kõrvale panema, et ühel hetkel mõnusasti pensionipõlve nautida. Paarid, kes otsustavad lapsi saada 35-aastaselt, on samas olukorras aga alles 60-aastaselt, mistõttu aega kuldseks pensioniks valmistuda on tunduvalt vähem.
  • Kas osta või üürida? Jah, see otsus ei ole tõesti nii must ja valge. Isegi neile, kes soovivad osta, võib takistuseks saada pank, kes ei anna laenu. Kui aga on võimalus laenu saada, siis kolmekümnendates ostetud korterike võib küll olla viiekümnendates-kuuekümnendates pere jaoks elamiseks liialt väike, või hoopis liialt suur, kui lapsed on pesast välja lennanud. Samuti võivad olla aastate pärast soovid muutunud ja näiteks kesklinnast liigub pilk aiamaade poole. Kuid varasemalt soetatud kinnisvara on võimalus välja üürida (ja niimoodi korter raha teenima panna) või suurema/väiksema/maalähedasema/linnakesksema elamispinna tagatiseks pakkuda.
  • Hoia silm peal oma väljaminekutel. See on psühholoogiline trikk. Kasuta selleks ükskõik millist eelarve appi või tavaliselt pastakat ja paberit. Kirjuta üles poole aasta jooksul palju sa oled kulutanud väljas söömisele, riietele (ja omakorda vaata pärast järele, palju sa neid riideid üldse kandsid), kohviku 3€-tele kohvidele ja muule pudipadile. Pane kasvõi 1/10 sellest rahast parem iga kuu kõrvale. See nõuab küll suurt tahtejõudu, kuid aastaid kogutud raha on väga mõnus mõnele uhkele reisile kulutada. Ja 10 aastat hiljem ei ole sa kindlasti enam kurb, et mingi mantel või paar kohvi too päev jäi ostmata.

Allikas: forbes.com

Loe ka:

4 abimeest mis aitavad rahaasjad joonel hoida

Kuidas kaardistada sissetulekuid ja väljaminekuid

 

Blogi kategooriad: Finantsteadmised

Miks järelmaks, mitte krediitkaart või väikelaen?

kolmapäev juuni 1, 2016

Saabunud suve ja aina suuremate ja tüütumate ummikutega on otsustanud Mari, et aeg oleks endale üks korralik linnaratas hankida. Tööle saab hommikuti kindlasti  kiiremini ja toidab keha ja vaimu ka paremini, kui pooltunnike umbses linnaliinibussis või veel palavamas autos.

Mari on teinud pisut turu-uuringut ja leidnud, et temale sobilik ratas maksab 425 eurot. Kindlasti saaks ka odavamalt, kuid Mari eeldab, et pisut kallim ratas on töökindlam ja peab kauem vastu. Ja ratta välimus mängib samuti rolli.

425 eurot ei ole Mari jaoks ülejõu käiv summa, kuid kogu raha korraga välja käia ta ei soovi. Suvi toob endaga kaasa erinevaid üritusi ja raha kulub ilmselt rohkem kui talvel, seega oleks hea see summa kuude peale ära hajutada, et igakuine väljaminek ei oleks nii tuntav.

Mari läheb lähimasse spordipoodi ja valib ratta välja. Kuidas aga otsustab ta oma ostu eest maksta? Ta on oma peas teinud mõningaid kalkulatsioone, vaadanud üle võimalused ja otsustab järelmaksu kasuks. Miks valida järelmaks, kui on võimalik maksta näiteks krediitkaardiga või taotleda väikelaenu?

Toome välja kolm lihtsat põhjust:

  1. Istub kui rätsepaülikond. Mari teab, et kui ta praegu läheks panka ja taotleks väikelaenu, võtaks ta seda ilmselt pisut rohkem. Näiteks 500€. Eks see lisa 75 eurot kulub kindlasti ära. Pealegi nii suure summa puhul, mis seal siis lõpuks vahet on? Tagasi tuleb ju maksta nii või naa. 75 eurot ette-taha... Järelmaksu puhul aga “laenatav” summa on täpselt kauba hinna suurune, see on nagu rätsepaülikond, mis õmmeldakse täpselt tellija vajaduse järgi. Ühtlasi ei näe füüsiliselt seda summat kordagi, vaid ostu eest tasumine toimub panga ja teenusepakkuja vahel.
  2. Mugavus! Järelmakse on erinevaid, kuid enamasti ei pea selle taotlemiseks eraldi kuhugi minema. Kõik asjad saab korda ajada poes, leti ees, paari minutiga. Krediitkaardi või laenu taotlemiseks tuleb reeglina käia pangas kohapeal või vähemalt eelnevalt esitama taotlused netipangas.
  3. Välistab ahvatlused. Mari tunneb, et krediitkaardiga võivad tema ostuharjumused üle piiri minna, sest nii lihtne on ka igasugusteks jooksvateks kuludeks kasutada kätte antud limiiti. Järelmaksuga on sellised ahvatlused automaatselt välistatud.

Loe ka: Kolm kontrollküsimust enne, kui võtad krediitkaardi ja Tahan laenu, aga kas ka vajan?

 

Blogi kategooriad: Finantsteadmised

Kasutad krediitkaarti? Pätt! Varas! Kaabakas!

esmaspäev aprill 25, 2016

„Salapärased krediitkaardid“. „Maavanema ja muuseumijuhi krediitkaart tekitas küsimusi“. „Riigi krediitkaarte on kõige rohkem PPA ametnikel, kuid kes on suurimad kulutajad?“. „Võitlus krediitkaartidega. Vajalik teema või Vabaerakonna šõu?“. „Vaata, missuguse ministeeriumi ametnikud on kõige enam krediitkaardiga kulutusi teinud!“.

See on vaid valik viimase kahe nädala jooksul meedias ilmunud pealkirjadest, mille taga on omamoodi nõiajaht krediitkaartidele. Ja ilmselt mäletate veel, kuidas mõni kuu tagasi olid Eesti suurimad staarid politseijuhi kõrvaklapid, mis osteti krediitkaardiga? Kui ajalehearhiivides rohkem ringi vaadata, näeb, et sarnaseid teemapüstitusi ilmub tegelikult igal aastal.

Kas krediitkaart maksevahendina on kuidagi paheline? Kas see on korruptsioonialtim, riskantsem, amoraalsem või mõne muu tõvega nakatunud võrreldes tavalise deebetkaardiga? Või kas krediitkaardiga pannakse toime sigadusi ja pättusi? Kindlasti. Kuid täpselt samamoodi tehakse seda ka deebetkaardiga, internetipangas, sularahatehingutega või mündikuhjadega.

Ka pole krediitkaardid ammu enam mingi eksklusiivne pääse väljavalitute seltskonda. Eesti pangad on välja andnud 350 000 krediitkaarti. Kuna krediitkaarte antakse reeglina tööealistele, siis reaalsus on see, et igal teisel töötaval eestimaalasel on krediitkaart taskus ja mõnel isegi mitu. Tihtipeale pole krediitkaardi kasutamine isegi kallim deebetkaardist, kui krediiti ei kuluta või maksad selle tagasi ettenähtud aja jooksul.

Milles on siis uba? Aus vastus on, et ei olegi. Kaardil on seerianumber, kiip ja magnetriba, turvaelemendid ja allkiri.  Kaardil ei ole moraali, kaardil ei ole eetikat. Need kas on või ei ole kaardi kasutajal, kuid kaarti kui sellist selles süüdistada ei saa.

Loe ka: Kolm kontrollküsimust enne, kui võtad krediitkaardi

Blogi kategooriad: Finantsteadmised