Ma ju kõigest refinantseerin!?

esmaspäev juuli 13, 2015

Võlanõustajatega rääkides kuuleb teinekord uskumatuid lugusid inimestest, kes suudavad erinevaid laenusid omavahel kombineerida sellises mahus, et see inimene võiks vabalt töötada eduka raamatupidajana.

Samas lõppeb laenude tagasimaksmiseks üha uute laenude võtmine varem või hiljem olukorraga, millest enam väljapääsu ei leita. Mida hiljem see juhtub, seda hullem see olukord ka reeglina on.

Tihti mõeldakse laenu võttes, et oh, minu sissetuleku juures ei ole see lisakulu probleem. Võib-olla alguses ei olegi, kuid ühel hetkel, kui kaob töö või tekib mingeid ootamatuid suuremaid kulusid, avastatakse ennast olukorras, kus just laenu tagasimakse jagu on raha puudu.

Kui sellele olukorrale nüüd lisada erinevate kiirlaenude reklaamid, kus pakutakse näiteks esimeseks kuuks suisa ilma intressikuluta tasuta laenu, on libastumine kerge tekkima. Ka siin kehtib kuulus petturluse kolmnurga printsiip – inimesel peab olema vajadus, võimalus ja enda jaoks ka moraalne õigustus, et seda teed minna.

Vajadus – maksekuupäev läheneb! Võimalus – tasuta laen on kõigest ühe kõne või hiirekliki kaugusel! Õigustus – ma ju kõigest refinantseerin oma senised tooted, seda soovitatakse tihti oma laenuasjade kordategemiseks, isegi siinsamas Laenukoolis!

Nii võibki alata spiraal, kus „osavamatel“ skeemitajatel on õnnestunud ilma reaalset sissetulekut omamata mitu aastat erinevaid laenupakkumisi kombineerida ning valusat tõehetke edasi lükata. Oma roll on siin ka kiirlaenufirmadel, mis oma agressiivsete ja tihti vastutustundetute kampaaniatega inimestel libastumise kergemaks teevad.

Läbimõeldud finantskäitumise ja mõistliku refinantseerimisega on sel kõigel paraku vähe pistmist. Loomulikult on mõistlik oma kehvematel tingimustel laenud paremate vastu vahetada, kui see on võimalik, kuid see peab olema siiski kooskõlas inimese reaalsete sissetulekute ja maksevõimega. Muidu pole tegemist enam refinantseerimise vaid lihtlabase skeemitamisega.

Blogi kategooriad: Finantsteadmised

Laenukindlustus – kas asjatu lisakulu või hügieenireegel?

esmaspäev juuni 29, 2015

Autot liisides või kodulaenu abiga uut kodu ostes käib sellega käsikäes ka kohustus ostetu kindlustada. Inimene saab kindluse, et ta ei peaks maksma asja eest, kui seda asja ennast enam mingil õnnetul põhjusel ei ole. Laenuandja omakorda on huvitatud, et kui tekib mingi probleem, siis ei vaataks neile vastu õnnetu inimene, kellel pole ei ostetud autot või maja ega ka raha, mis selle ostmiseks laenati. Elementaarne, eks?

Eesti kindlustusturgu vaadates kindlustatakse end enamasti ainult selliste olukordade vastu, kus see on kohustuslik või siis on ette näha, et probleemi tekkides on häda väga suur. Naljaga pooleks – grillvorste vardasse ajades neid keegi kõrbemise vastu kindlustama ei hakka, sest uue vorsti jõuab ikka osta ja tegelikult maitseb see natuke kärssama läinud vorst teinekord isegi paremini.

Laenu tagatiseks olev objekti või ostetud sõiduki kindlustamine on küll kohustuslik, kuid laenude endi ehk nö maksevõime kindlustamine on märksa vähem levinud. Samas on näiteks Rootsis ja Soomes see elementaarne hügieenireegel ja üldlevinud praktika.

Kui eluasemelaenude puhul on laenumaksete kindlustamine siiski võimalik igas suuremas pangas, siis väiksemate laenude puhul on neid võimalusi laenuklientidel vaid üksikute laenupakkujate juures. Kindlustusseltsid sellist võimalust aga reeglina üldse ei paku.

See ongi mõtlemiskoht kõikidele laenuandjatele – kuidas anda inimesele kindlus ning see oluline hingamisruum puhuks, kui tervis alt veab või töökoht kaob? Meie praktika, kus automaatselt on kindlustatud kõik väljaantavad laenud, näitab, et lõviosa juhtumeid, kus kindlustuskaitset tarvis läheb, ongi seotud töökoha kaotamisega.

Laenukindlustus on nagu käte pesemine – enamasti ei juhtu midagi, kui pisut määrdunud kätega võileiba ampsata, kuid ometi oleme harjunud käed ikka korralikult enne sööki puhtaks pesema. Igaks juhuks, sest kunagi ei tea… Ja seebi ja vee kulumisele sel hetkel vaevalt et keegi mõtleb.

Muidugi võib alati soovitada, et pole üldse tarvis neid laene võtta ning loota, et inimestel on koondamise hetkeks mitme kuu varu sukasääres, kuid paraku on töötuks jäänud inimesel selle tarkusega maksepäeva lähenedes suhteliselt vähe peale hakata. 

Blogi kategooriad: Finantsteadmised

Krediidi kulukuse määr pole lõplik tõde

esmaspäev juuni 22, 2015

Võrrelda kõiki laene intressi järgi on sama tark, kui võrrelda kõiki sõidukeid hobujõudude põhjal. Seetõttu võetigi laenu tegelikust hinnast arusaamiseks kasutusele uus mõiste - krediidi kulukuse määr ehk tüüptingimustel laenu kogukulu. Kuid isegi see võib osutuda ekslikuks.

Ärge saage valesti aru - krediidi kulukuse määra kasutuselevõtt laenuteenuste reklaamides oli suurepärane samm. Mäletate veel kiirlaenusid, kus reklaami järgi intressi õieti nagu polnudki? Küll aga olid seal näiteks teenustasud, mis ulatusid näiteks kolmandikuni laenusummast. Krediidi kulukuse määr muutis säärase skeemitamise mõttetuks - laenuandja peab reklaamis ära tooma kõik laenu võtmisega kliendile kaasnevad kulud, sõltumata nende nimetustest. See lõi tarbijate jaoks palju klaarimaks pildi, mida mitmed "kavalad" üritasid sogasena hoida.

Kuid krediidi kulukuse määr ei ole ka lõplik tõde. Krediidi kulukuse määr on justkui puhas ja viisakas fassaad, mille taga võib peituda puhas ja korrektne pangahoone, aga ka räpane ja hämar liigkasuvõtjate kontor.

Krediidi kulukuse määr sisaldab küll otseseid ja esmaseid laenuga seotud kulusid, kuid kaks võrdse kulukusemääraga laenu võivad lõpuks erineda kalliduselt väga palju. See saab juhtuda siis, kui mängu tulevad kõikvõimalikud kõrvalkulud - näiteks laenu enneaegse tasumise hind, maksepuhkuse võtmine, eriti aga kõik protseduurid, mis järgnevad näiteks laenumakse hilinemisele. Nii võibki esmapilgul tunduda „võtad 300, maksad 300“ stiilis pakkumine väga mõistlik, kuid laenumaksega hilinemisel selgub, et ainuüksi tähtaja pikendamine maksab näiteks 50 eurot.

Ka tuleb inimestele sageli üllatusena, et KKM arvutamise põhimõtted võivad olla erinevad – mõni laenupakkuja arvutab seda ühe kalendrikuu, teine jälle kogu kulude põhjal ning esmapilgul vaid tehnilise nüansina tunduv pisiasi tähendab tegelikkuses 12-kordset vahet. Ja võib kergemat sorti mürki võtta selle peale, et juhuslikku pole selles, kuidas krediidikulukust näidatakse, midagi.

Nii võib juhtuda, et kui hilined maksega päeva-kaks, saad laenuandjalt kõigepealt SMS-i ja seejärel meeldetuletuskirja, millest ühe eest küsitakse 5 eurot käitlus- ning teise eest 10 eurot menetlustasu ning tõenäoliselt pole kummastki võimalik ka loobuda. Pisut suurem hilinemine võib tähendada ka suurt leppetrahvi, halvemal juhul laenulepingu ülesütlemist koos kohustusega tagastada kohe kogu laenusumma; sellega hilinemisel võib tiksuma hakata juba märksa suurem viivis, kui pealtnäha tsiviliseeritud krediidikulukuse määr.

Blogi kategooriad: Finantsteadmised