Ummikseisust välja

esmaspäev veebruar 22, 2016

Eestlane naljalt abi ei küsi. Ma-saan-ise-hakkama-vaim on levinum kui D-vitamiini puudus ja tugevam kui pagulasehirm ning juurdunud juba sajandite jooksul. Mis te arvate, kui palju laenumaksega hätta jäänud inimesed lähevad ise pangakontorisse nõu küsima enne kui pank ise neile nõustamisettepaneku teeb? Kahjuks väga vähesed.

Ära oota! Taevast kuldmune sadama ei hakka.

Kõige sagedasem mure ongi see, et lastakse käest hetk, kui võlg on veel hoomatavas suuruses. Selle asemel, et otsida abi ja küsida nõu kas pangast või võlanõustajalt, lastakse päev päevalt probleemil lumepallina kasvada. Ja kui lõpuks vastava ametimehe juurde jõutakse, küsibki too: „Kus sa enne olid?“

Mida teha? Tuleb saada võitu ebamugavustundest, „ma-saan-ise-hakkama“ jonnist ning minna nõu küsima kohe, kui kipud hätta jääma. Kui muidu ei saa, kujutle kõige hullemat stsenaariumi – kodu võetakse ära, naine jätab maha, auto läheb katki – vast see paneb õige ajal tegutsema!?

Ära alahinda kindlustust!

Ka siis, kui sul on kõik hästi ning aina paremaks läheb, kujutle sekundiks, mis saab siis, kui ühel päeval enam nii hästi ei ole. Tead küll, ebaõnn on nagu Eestimaa talv – iial ei tea, millal ta tulla otsustab.

Üheks võimaluseks on välja uurida, kas ja mis tingimusel sa oma finantskohustusi kindlustada saad. Erinevatel laenuandjatel on selleks välja töötatud erinevad võimalused ning sageli on olemas lahendused, mis aitavad ka keerulistel aegadel – ajutise töövõimetuse, ootamatud töökaotuse puhul – laenu tagastamisega toime tulla.

Kui muidu on häbi abi küsida, tee seda internetis.

Ummikseisu sattunud inimene võib tunda, et kõik on tema vastu, tahavad talle etteheiteid teha ning usaldusväärset nõu polegi kusagilt saada. Kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonda abi küsima minna ei julge, sest seal kõik tunnevad sind. Panka ka ei taha minna, sest seal võetakse võlgade katteks söögirahagi ära. Juristi poole ei saa pöörduda, sest see on nii kallis. Jne.

Tegelikult on pangas inimesed, kes ongi koolitatud selleks, et sinu olukorrale parim lahendus leida. Ja keegi ei soovi, et sa nälga sured, sest nii ei tõuse sa ju kunagi uuesti jalule, eks? Ka juriidiline abi on Eestis kättesaadav igaühele. Näiteks www.juristaitab.ee annab kiiret nõu, kust ja millises küsimuses tasuta õigusabi saada.

Vaata ka: Laenukindlustus – kas asjatu lisakulu või hügieenireegel, Eriti kõva mees rahamuredest ei räägi? ja Laenust sai võlg. Mis nüüd?

 

Blogi kategooriad: Pere eelarve planeerimisest

Lahutus rahakotis

teisipäev veebruar 16, 2016

Kui Mari ja Jüri kokku saavad, armuvad ja koos elama hakkavad, ei mõtle nad kohe kindlasti, kuidas elada edasi siis, kui Marile ühel päeval hoopis Peeter või Jürile hoopis Tiina meeldima hakkab. Pole midagi parata, vähemalt korra elus lahku läinud inimesi on meie igaühe tutvusringis ilmselt rohkem kui neid, kes kohe esimese katsega „tulid, nägid, võitsid.“
Kodulaen, laste kulud, järelmaksud, liisingud... Kõik need kohustused on endale võetud heal meelel, elu edendamiseks ja arvestades kahe palgaga. Kuidas aga säilitada enamvähemgi sama elustandard siis, kui kahe palga asemel on ühest päevast vaid üks? Selle küsimusega on maadelnud tuhanded. Ja nende kogemustest on, mida kõrva taha panna.

  • Ära hüppa üle oma varju.

Trots stiilis „ma saan üksi ka hakkama!“ võib algul ajendada otsust jätkata kõike täpselt samamoodi. Aga kas see on ikka arukas? Viieaastane laps ei pea tingimata käima eraõpetaja juures inglise keele tunnis ja koolilapse kehalise kasvatuse hinne ei sõltu sellest, kui kallid või millise kaubamärgi tossud tal jalas on. Jah, tõenäoliselt soovib iga lapsevanem pärast lahutust kõige enam seda, et lapsed ei kannataks, kuid reaalses elus kipub pigem täiskasvanu selliseid asju üle tähtsustama.

  • Arvesta, et tuleb kulusid, mida sul enne ei olnud.

Muidugi annab tunda, kui pead kõiki seniseidki kulusid üksi kandma hakkama. Kuid oma „uue elu“ eelarvet koostades tasub valmis olla ka selleks, et lisanduda võib ka mõnigi uus. Näiteks sõltuvalt lahku kolinud vanemate elukohast võib korraga tekkida vajadus lapsehoidja järele. Kui varem jagasite lapsehoidmise kahe peale, siis juhul, kui üks vanematest kolib lahutuse järel teise linna, peab lapsega elav vanem paratamatult abi otsima.
Ühekordse suurema väljamineku võib tingida ka see, kui lahku koliv ekskaasa võtab endaga kaasa näiteks  teleri või külmkapi (milleks tal ühisesse ellu sama võrra panustanuna on ju ka õigus). Kui sul sääste pole, lisandub siinkohal su planeeritud igakuistele väljaminekutele tõenäoliselt ka järelmaks.

  • Alimendid pole uhkuse koht.

Kui hing lahkumineku järel haige, kiputakse vahel ebameeldiv ja tüli õhutav laste rahade teema tagaplaanile jätma. Alimentide määramist käsitletakse vahel lausa nõrkuse märgina, tõestusena, et ei tulda iseseisvalt toime. Kuid see pole õige koht oma uhkuse väljendamiseks. Ka lapsega mitte koos elav vanem peab osalema lapse kasvatamises ning tema vajaduste eest hoolitsemises.

  • Kinnisvara on kõigest kinnisvara.

Eluase, mis oli jõukohane kahe palga korral, ei pruugi seda olla vaid ühe leivateenija jaoks. Kuid tihti püütakse taas kas ekskaasale tõestamiseks või lastele mõeldes ikkagi endist eluaset iga hinna eest säilitada. Sageli pole see mõistlik. Väiksemale pinnale kolimine ei ole nõrkuse märk, vaid kaine mõtlemine. Ka lapsed saavad sellest aru, kui selgitada neile, et odavam eluase võimaldab leida raha ka näiteks veekeskuses või puhkamas käimise jaoks.

 

lahatus

Blogi kategooriad: Pere eelarve planeerimisest

Kui palju koolilapsel tegelikult raha vaja on?

neljapäev veebruar 11, 2016

Kas ja kui palju koolilapsele taskuraha anda, on ilmselt lõppematu teema. Seisukohti selles küsimuses mõjutab isiklik lapsepõlvekogemus, aga veel enam ilmselt see, kuidas käituvad teised. Koolilaps teab juba kolmandal koolipäeval tavaliselt, et „Kevinile antakse iga päev 2 eurot! Miks mina ei saa?“

Ja nii ongi lapsevanem paratamatult surve all – kas anda oma lapsele ka seesama 2 eurot, sest teised ju saavad, või püüda siiski kainelt mõelda, millised on lapse vajadused. Kui soovid minna seda viimati nimetatud teed, siis vasta järgmistele küsimustele:

  • Milline on su lapse päevakava?

Laps, kes pärast koolipäeva kohe koju läheb, ei vaja tõenäoliselt toiduraha - koolitoit on ju seni veel tasuta ning kodus on enamasti ikka midagi külmkapis. Kuid kui lapsel on koolipäeva järel veel mõni trenn või huviring, mis päeva pikemaks venitab, vajab ta tõenäoliselt pärastlõunal üht lisaeinet. Koolilaps ei tohi olla söömata rohkem kui neli tundi.

  • Millised võimalused lapsel einetamiseks on?

Ei ole kuigi tark anda lapsele huupi raha ja öelda: „Eks sa mine poodi.“ Kirev valik teeb silma kirjuks, ükskõik kui suur raha kulub kindlasti ahvatluste peale ära ning väga tõenäoliselt pole valik ka kõige tervislikum.

Uuri parem, kas koolis on puhvet. Paljudes koolikohvikutes saab laps makaronisalati või isegi sooja söögi kätte 1-2 euroga. Kui puhvetit pole, tasuks tutvuda kooli läheduses olevate söögikohtade päevapakkumistega. Ka sel juhul võib söönuks saada 3 euroga, lisaks on laps soojas toas, ei konda mööda linna ning saab kohvikulaua taga vajadusel ka õppida.

  • Kuidas laps liikleb?

Kui linnaliinibuss ja koolibussid on tasuta, siis pole lapsel sõiduraha tarvis. Kui aga kooli ja kodu vahel tuleb liigelda maaliinide bussi või marsruuttaksoga, lisandub koolilapse päevaeelarvele paratamatult ka sõiduraha. Uuri kindlasti kohalikust omavalitsusest koolilapse sõiduraha kompenseerimise võimalusi!

  • Kas laps vajab „igaks juhuks“ raha?

Mõnegi koolilapse rahakotis on lisakopikas, mis antud põhimõttega „aga äkki tal saab vihik täis ja on vaja uus osta“. Enamasti kulub see raha siiski hoopis muule ning ka pedagoogid on pigem seda meelt, et lapsel olgu koolipäeval kaasas vaid niipalju, kui tal tõesti vaja on. Mida väiksem laps, seda avameelsemalt ta oma taskurahast pajatab ning end pikanäpumeestele kergeks saagiks teeb.

  • Kuidas jõuab sinuni info lapse koolieluga seotud lisakuludest?

Enamikus klassides on ka lapsevanematel oma meililist või on omavahelise suhtlemise võimalus sisse programmeeritud e-kooli. Leppige kohe kooliaasta alguses omavahel kokku, et kõik rahakogumised käivad ainult täiskasvanute vahel – nii on pilt selge ja ära jääb varahommikune paanika stiilis „Me lähme klassiga kinno, aga ma ei mäleta, kui palju raha pidi kaasa võtma.“.

Kui klassijuhataja jõulukingisummat või vastlakuklite raha hakatakse koguma sularahas ja laste käest, tähendab see lapsele ohtu a) kaasa võetud sularaha ära kaotada; b) raha maha unustada, sest see ei kuulu ju tema tavapäraste kooliasjade hulka, mis nagunii kaasas. Kui aga ka kino- või kukliraha käib näiteks läbi lapsevanemate seast valitud laekuri ja spetsiaalse pangakonto, on asi kindel ning sinul ülevaade, millele raha kulus.

Vaata ka: 3 soovitust koolijütside rahaasjade korraldamiseks

 

lapseraha

Blogi kategooriad: Pere eelarve planeerimisest